Leidsin end Londonist

Kuidas ma kohtusin Maria Montessoriga?

Krokodilli pisarad

14.07.2019

Hoian tunni lõpuni pisaraid tagasi. Kaos. Lapsed on minu ruumi paigutatud vahenditega teinud kõike seda mida ma ealeski pole veel ette kujutanud. Ümmargune pannkook lendab juba tuhandetat korda vastu seina. Võrgu külge kinnitatud redeliga tehakse laineid. Minitennise võrk on külili lükatud. L ronib võrgu sees olevast august läbi. Ja teeb koera imiteerivaid haukuvaid häälitsusi. Koonused on ritta seatud. Nendest põigatakse mööda. Pallikorvist on saanud muruniiduk. Väravatega sõidetakse ringi nagu autodega. O on loonud omale pallimere ja nüüd supleb selles. T lööb lakkamatult palli vastu seina. Ning G jookseb ruumis ringi hõisates: kummitus, kummitus. Keegi lööb jalaga täiest jõust palli. On kosta kaeblevaid hüüdeid. Mina jõudsin esimesena. Treener ta ei anna seda mulle. Mina jõudsin esimesena. See on minu oma. 

Nad on nii loovad. Nad tahavad ainult ise ja ise tegutseda. Nad tahavad asju katsuda. Oma kätega. Asju ruumis ümber paigutada. Nende silmad säravad, kui nad on tabanud ära asja funktsiooni. Nad liiguvad pidevalt. Küsivad, mis see on? Nad on spontaansed. Nad ei karda. Nad on hetkes. Nad ei tee vahet õigel ja valel. Või heal ja halval. Nad on justkui kurdid, kui nad midagi teevad. Nad on nii keskendunud ja nii pikka aega. Aga ainult juhul, kui nad saavad ise valida, mida nad teevad. 

Vot sellised on minu vaatlustulemused pärast kolme aastat lapsi vanuses 3-6 jälgides. Tennisetrenni kontekstis. Vaatlus tulemused on objektiivsed. Aga vaatluse käigus oli üpris raske objektiivseks jääda. Emotsioonid ja ühiskonna surve tegid vaatlused üpriski pingeliseks. Läbikukkumise tunne oli pidev.

Ühel teisipäeva õhtul kell 19 valgusid mu silmadesse sellised suured krokodilli pisarad, mida olin juba kaua-kaua tagasi hoidnud. Lasin nad nüüd valla. Need olid sellised täieliku läbi kukkumise suured pisarad. Pärast eelpool kirjeldatud lastetundi. Ma ei saa hakkama. Karjusid nad. Nende trennide andmisega. Üldse iseendaga. Mis treener Sa selline oled? Kuidas Sa saad üldse treener olla, kui Sa selline pehmo oled? Ei saagi. Ära ole. Tee midagi muud, mida Sa paremini oskad. Miks Sa alati teed seda, milles Sa kõige kehvem oled? Miks Sa tahad saada paremaks milleski, mida Sa ei oska? Miks Sa ei lase kellelgi teisel seda tööd teha? Kellelgi teisel, kes sellega paremini toime tuleks. Kellelgi teisel, kes paneks nad paika ja kehtestaks vankumatu korra. Ja lapsed oleksid kui tinasõdurid tehes mossis nägudega nendele ette öeldud harjutusi. Miks Sina ei või selline olla? Sa lihtsalt ei suuda. Sa ei saa hakkama. Tunnista seda. Vot nõnda karjusid need pisarad.

Ei. Ma ei anna alla. Ma pean sellega hakkama saama. Ma pean selle laste tunniga hakkama saama. Enne ei saa ära surra. Lihtsalt lähen läbi selle seina ja kõik. Ja ma usun, et ma ei ole selle murega üksi. 

Tol varakevadisel õhtul, pärast pisarate kuivamist, kui Jüri ja Aive olid mind lootusetult lohutanud. Ja kinnitanud, et asi ei ole tegelikult nii hull, kui Sulle praegu tundub. Lahendus, mille tol õhtul genereerisin kõlab siis nõnda. Ma pean Montessori meetodi ja lastetennise ühendama. Punkt.

Lihtsalt pean. Ma ei saa põgeneda selle eest, kes ma olen. Üks pehmo treener lihtsalt. Ja kui ma ei saa ennast muuta, siis ma pean muutma süsteemi enda ümber ja kasutama teisi õpetamismeetodeid. Selliseid, mis mulle paremini sobivad. Mis sobivad minu isiksusega ja minu loomusega. Mis on vabad, samas teaduslikud ja oskusi intentsiivselt arendavad. Kus kord saab alguse seespoolt. Kus on sisemine motivatsioon, mitte väline premeerimine ja karistamine välisest kehtestatud reeglite mitte täitmise korral. Kus oleks arvestatud sensitiivsete perioodidega. Ja igaühe individuaalsete vajadustega. Ja arengustaadiumiga. Ja kus oleks rahu. Mitte pidev konflikt. Ma tahaks, et ma tahaks iga päev seda tundi andma minna. Ja rõõmuga. Ja ma tahan olla arengu tunnistajaks. Ja ma tahan, et lapsed armastaksid seda mängu. Ja vastaksid mu küsimusele, kas tennis on mäng? JAAAAAAAAA. Mitte, ei tennis ei ole mäng nagu kord Kadriorgus mulle kolmikud vastasid kui ühest suust. Mäng on see, mis on lõbus. Tennis ei ole lõbus, tennist ei saa mängida.

Aga see selleks. Igatahes, selle nutuse teisipäeva tõttu ma olengi hetkel siin Londonis Montessori meetodi koolitusel. Minemas süvitsi. Kohtumas Mariaga. Juba homme. 

(8)

 

 

 

 

3D jin/yang tennisepall, Annemai joonistus, 2016 august

Milana; Foto: Rein Kompus

Londonisse saabumine

14.07.2019

Wizzair. Sain veel ID-kaardiga passikontrollist läbi. Veel. Punkt kell 12.15 tõuseb lennuk õhku. Nätsu närides loen Diego kingitud raamatut Risking the Self. Imelik, et see on üldse raamat. Mõtlen, et kui ma kunagi juhtumisi kakskikud peaksin saama, siis panen neile nimeks Filip ja Sofia. Filosoofia, tarkuse armastus. Armastus ja Tarkus. Ja kell 12.30 juba maandumegi. 

Sõidan mingisuguse suvalise bussiga Lytoni lennujaamast Londonisse. Nõutuna seisan bussi viimases peatuses ja üritan guugelmaps abil aru saada, kus ma olen ja kuidas ma Uxbridge Road 269 üles leian. Jalutan Viktoria jaama. Inglise keelt kostab tänavatel üpris harva. Üritan Sarah õe Sandra antud kohvriga nende igasugust värvi inimeste, prügi ja aeg-ajal ilmnevate suitsupahmakate vahelt läbi pugeda. Samal ajal naerdes iseenda üle seda kohvrit, kui kodulooma, enda ees ning küljel lükates ja taga vedades.  

Jõuan Viktoria jaama. Ma ei saa midagi aru. Milline on underground? Milline on overground? Milline on tavaline buss? Kus ma piletid saan? Kuidas ma õige rongi üles leian? Millisele rongile ma minema pean? Ühesõnaga liiga palju kasutuid küsimusi, sest see linn on tõesti lollikindel. Ülekäigu raja ette on kirjutatud, look left või look right. Metroos ütleb kauni häälega neiu, et see on metroo, mis sõidab Richardmondi. Ja nüüd tuleb peatus nimega Cavencourt Park. Sellest peatusest saab edasi sinna ja sinna. 

Jalutan metroo peatusest bussipeatusesst. Kitsal punasel pingiribal istudes üritan aru saada, kuidas ma pileti saaks endale soetada. Ja ei saagi aru kuidas. Ei mõtle välja. Loobun. Tellin Boldi. Juht seletas mulle, et bussipileti saab osta nii, et viipad oma pangakaarti validaatori eest. Nii lihtne. Ja mina lasin vähemalt 4 nr 207 punast kahekordset bussi mööda ja ei suutnudki sellest lihtsast tõsiasjast aru saada. 

Mu korter on pubi peal. Kirjutan Duran Millsile. Mu toakaaslasele. Ta ei kirjuta mulle vastu. Helistan. Kuulen samme trepist alla tulemas. Kõnnime koos kolmandale korrusele ja olengi lõpuks kohal. Otsustasin kohe, et ostan omale ratta ja ei hakka üldse selle ühistransporiga tegelema. Küsisin Durani käest, kus asjub lähim rattapood. Kiigates aknast välja näitast ta mulle suuna kätte. 

Ostsin omale 100£ eest ratta. Kõige odavama. Sellise sinise. Jäiga sadulaga. Rattamüüja oli Rumeeniast. Tõdesime fakti, et venemaa kõrval on natukene keeruline elada. 

Sõidan vaatama, kus see Maria Montessori Instituut asub. Guuglemapsi järgi asub kool 8 km kaugusel. Kord inimeste vahelt põigates. Kord autoteel kihutades. Pidevalt guugelmapsi silmates jõudsin umbes 1h pärast kooli juurde. Veider on see vasakpoolne liiklus. Eriti kõnniteedel. Enamik inimesi on pärit parempoolse liiklusega maadest ja kõnnivad instiktiivselt paremal. Osad on põlisinglased ja kõnnivad vasakul. Ja see kõik on selline pudru ja kapsad, et pole võimalik aru saada, et kumbal pool siis kõndima peaks. Kas vasakul või paremal. Õnneks liikluses on kõik vasakpoolne.

Uinusin kõrvatropid peas, kuuldes ikkagi hägusalt pubis laupäeva õhtut veetvate inimeste hõikeid.  

 

(8)

 

Londoni kahekordsed punased bussid ja jalgratturid.

Lenaga kohtumine

14.07.2019

Hommikul ärgates lugest korteri kulunud diivanil The Discovery of the Child viimaseid peatükke. Kardin avatud aknal lehvimas. Täna sain aru, et inglismaal on kolmene pistikupesa. Mida värki. Ja minul saavad kõik akud kohe-kohe tühjaks. Ootasin, kuni Duran kõrvaklapid peast võttis, küsin tema käest korraks adapterit. Ilma guugelmapsita ma küll St Johns tänavale Lenale külla poleks jõudnud. 

18 km teadmatus suunas ja olingi rohkem kui 2h möödudes kohal. St John's Vale 7C. Hyde Park, Westminister's palee, London's Eye, Elephant and Castle kõik möödus minust kui unenäos.

Lenat oli nii armas näha. Käsime mingisuguses hipsterpargis. Lena oli väsinud. Vaatasime, kuidas üks kaheaastane tuulelohet lennutas ja siis enam ei lennutanud. Ja sõime datleid. Millal Sa lapsi tahad saada? Küsis Lena minult. Varsti, aga mitte veel. Paari aasta pärast ehk. Võib-olla hiljem. Aga kindlasti tahaks. Tahaks selle uue elu tekkimise protsessi üdini läbi tunnetada. Lihtsalt huvi pärast. Ja suure elu pärast. 

Aitasin Lenal põranda ära pesta ja sõime ühes hipsterkohvikus pitsat. Täiega hea oli. Meenutasin seda õhtut, kui ma Helinaga pleifaitisin ja sain aru, et mul polegi juulis tööd vaja teha. Lena meenutas oma mõtteid seoses pleifaiti õppegrupiga. Jõime kraanivett. Ja jätsime hüvasti. Lena sõitis vasakule ja mina paremale. Formlessy Yours, Lena. 

Vot selline sai siis päev, mil olin Londonis, kui käis Wimbledoni meeste finaal mäng. Ja ma ei vaadanut seda isegi mitte eurosportplayerist. Lihtsalt lasin selle Novaki ajaloolise võidu otustavas setis 13:12 mööda. Silmi pilgutamata. 

Selle asemel hoopis sõitsin tundmatusse. Mul oli telefoni aku tühi. Adapterid olid olemas. Aga laadija unustasin koju. Tüüpiline. Niisiis pidin usaldama oma hägusat mälu, instinkte ja universumit. 

Paanika. Eksisingi ära. Küsisin poemüüjalt, kumbal poole on Elephant ja Castle ja ta ütles, et vasakul. Minu tunne ütles, et peaks paremal olema. Usaldasin teda. Üle Thamesi sõites lages kivi südamelt, kui nägin seda vaateratast. Ja Hyde parki jõudes teadsin, et nüüd ma kohe kindlasti jõuan täna korterisse tagasi. 

Ja jõudsingi. Homme algab koolitus. Kell 9.30.

 

(8)

 

Lena Maya Durek. Play-Fight Camp 2017. Foto: Marina Sekacheva

Novak Djokovic ja Roger Federer pärast 2019 aasta Wimbledoni finaali. CreditPool photo by Laurence Griffiths

Vajan vaikust

15.07.2019

On hommik. Pesen juukseid. Tuli kustub. Järkjärgust muutub vesi üha külmemaks, jääkülmaks. Ma jäin dušikabiini lõksu. Pilkasesse pimedusse. Hetkeks valdas mind selline klaustrofoobiline tundmus. Et ma ei saa siit välja. Ma jään kooli hiljaks. Ma ei jõuagi täna sinna. Kuidas ma siit välja saan? Õnneks kõik laabus. 

Pärast seda vahejuhtumit kihutasin oma ebamugava rattaga Maria Montessori Instituudi poole. Põigates punastest bussidest mööda, tekitades nõnda liiklusohtlikke olukordi, jõudsin täpselt kell 9.15 kohale. Nagu pidi. Jen avas mulle ukse. 

Tutvusime üksteisega. Kursusekaaslastega ma mõtlen. Ja õpetajatega. Cheryl Ferreira. Shivonn. Ja adiministraatoritega. Jen. Susanne. Ja kursusekaaslastega. Diana. Megan. Kim. Aizhan. Ja näed rohkem nimesid ei jäänudki meelde. Ja pidime tutvustama hoopis ühte kaaslast, mitte iseennast. Aizhan. Just joogatunnist tulnud, täiskohaga ema, poeg ja tüdruk, 10 ja 3, Montessori filosoofiast vaimustuses, sellest vabadusest, Kasastanist, soovib kunagi luua ehk oma Montessori kooli Kasastani, sest Kasastanis pole ühtegi, räägib puhtalt vene keelt, kõhn ja vormis, näeb 20 aastat noorem välja, kui tegelikult on. Nii vahva oli kedagi teist enda asemel tutvustada. 

Cheryl Ferreira luges meile sõnad peale, et kursus tuleb intentsiivne ja vaatamisväärsusi vaatama minna ei saa. Ja millised on diplomi kätte saamise tingimused ja mida tuleb teha selleks, et läbida praktika ja mis on wifi parool ja maja kood ja millised on kõige olulisemad raamatud ja kui palju mappe meil endale on vaja soetada. Ja millised mapid me juba sel suvel koostame. Ja kus on köök ja kuidas prügi sorteerida ja kuidas teha nii, et WCs vesi jooksma ei jääks ja kus võib süüa ja kus võib õppida ja kui palju raamatutute laenutamine maksab ja miks nii palju ja kus me elame ja kes on meie perearst. Ühesõnaga. Sissejuhatus koolitusse. Sajaga. 

Lõunal satun Oxfordi tänavalt mingisugustest ustest sisse astudes ühte suurde keldripoodi. M&S. Nii palju inimesi. Ja kõik klabavad omale süüa. Nii meeletu kiirusega. Kuskil maa all. Milline lärm. Ja õhk on heitgaasidest paks. Ma ei saa aru inimestest, kes on võimelised Londoni kesklinnas elama. Ma ei teeks seda mitte kunagi. Mitte kunagi. Aga ometi teen seda just praegu. Mille nimel? Võiks küsida. 

Sattusin vahepausi ajal rääkima ühe armsa inglannast tüdrukuga. Ta rääkis mulle Montessori jalgpallist. Ja sellest, kuidas see tekkis ja kuidas Ruben, Montessori jalgpalli rajaja, seda kõike nii pühendunult teeb. Ja see tüdruk lubas mind Rubeniga kontakti viia. Ootan juba põnevusega.

Kihutasin nende punaste busside vahelt põigates korteri poole tagasi. Ostsin poest täistera saia ja maapähkli võid ja punasesõstra limonaadi.  Kassapidaja. Ta oli must kui öö. Tema kergelt tõusvast suunurgast võis välja lugeda ühe või kaks üdini sooja naeratust. 

Limonaad kõhus kihisemas. Keerasin paaniliselt korteri alt ust lahti, et pääseda sellest mürast. Ma ei kannata seda müra. Ja see ei vaibu mitte hetkekski. Müra. Müra. Ja müra. Kiirabi kihutab juba kolmandat korda selle päeva jooksul kriiskava signaali saatel kellelegi appi. Mopeed kiirendab sellise viniseva häälega. Autode kahin on pidev. Vaid pidevalt valjenedes ja siis hetkeliselt vaibudes. Müra. Kellegi kriuksuvad pidurid teevad sellist väljakannatamatut kriuksuvat heli. Kriuksuvat. Nagu tõmbaks küünega vastu peeglit. 

Huvitav, kas londonlased on selle müraga täiesti ära harjunud. Või nad lihtsalt käivad piisavalt tihti Hyde pargis selle müraga peitust mängimas. Selle kõige ürgsema heinamaa ja puu all?

Korteri aknast kõlab see õnneks natukene nõrgemini. See lakkamatu müra ma mõtlen. See linn ei maga. London ei maga. Arvo Pärt. Für Alina. Need haprad klahvivajutused kõlasid nüüd nii koduselt, eriti see tühjus, see vaikus nootide vahel. Ilmselt homme lähen lõuna pausi ajal kirikusse. Või Hyde parki. Lihtsalt, et vaikuses olla. Vaikuses sündinuna vajan vaikust. Lihtsalt vajan vaikust. 

(8)

 

 

 

Kuskilt see algas, Annemai Mutso, 2019

ARVO PÄRT: ALINA, Recorded July 1995, Festburgkirche, Frankfurt am Main

 

 

Vabalt kalduda, sirge olla

16.07.2019

Lõpuks ometi leian selle Riding House tänava ülesse. Otsisin paaniliselt seda kirikut, mis paremalt paistma pidi. Aga olin selle lootusetult mööda lasknud. Pargin ratta King's Hands pubi ette. Loodan, et keegi seda ära ei võta. Näen siin Londonis pidevalt rattaid, mis on ikka veel ilusti lukus, kuid mille üks ratas või mõlemad rattad on ära varastatud. Või millel pole enam sadulat. Või on ainult raam alles jäänud. Justkui  skeletid on need, siin kihelevas linnas. Oxfordi tänava kihelemisse mattunud hingede viimne põrm.

Melissa küsib mu käest kas ma tulin rattaga. Tema muhe inglise vaimukus ajab mind alati naerma. Ta on üks nendest karismaatilistest inimestest, kes lihtsalt haaravad Sind endaga kaasa. Armastan temaga rääkimist. Ja siis. Booooom! Cheryl. Human tendencies. Kalduvused? Suundumused? Ei teagi nüüd, kuidas tõlkida. Loeng algas. Intentsiivselt. Lõpuks ometi. Juba. Nii äkki.

Kõik me oleme kalduvustega. Sündinud nendega. Need kalduvused on peidus kuskil sügaval meie sees ja nad aitavad meil ümbritsevas keskkonnas ellu jääda. Ja kui ellujäämine on tagatud, siis suunavad need kalduvused meid arenema. Ja edasi arenema. Ja uurima. Ja veel uurima. Ja veel ja veel uurima. Ja me ei saa midagi teha. Juhul, kui keskkond ei toeta nende kalduvuste avaldumist või kui meie, täiskasvanutena, takistame lastel nende kalduvuste avaldumist, siis on tulemuseks viha, ärritumine, frustratsioon, karjumine, jalgade trampimine, krokodilli pisarad ja püüd iga hinna eest ikkagi kalduda kalduvuse poole. Kas pole meil, täiskasvanutena, sama moodi? Kas me pole mitte selles mõttes igavesti lapsed?

Need kalduvused on kingitud meile eluks ajaks. Ja need kalduvused on universaalsed. See tähendab, et igal ühel meist on samad kalduvused ja need ei olene sellest, kus me sündisime või millal me sündisime. Need kalduvused lihtsalt on. Ja nad avalduvad erinevalt erinevates arengustaadiumites.

Aga. On üks aga. Selleks, et need kalduvused avalduksid peavad olema ellu jäämiseks vajalikud inimlikud vajadused rahuldatud. Keha, vaimu ja hinge vajadused peavad olema rahuldatud. Füüsiliselt. Õhk ja vesi ja toit ja peavari. Vaimselt. Või pshühholoogiliselt. Armastus ja turvatunne.

Need kalduvused on kõik omavahel tihedalt seotud ja eraldamatud. Näiteks selleks, et uurida on vaja huvi, seda algimpulssi miks üldse uurida. Aga uurida ei saa ilma orientatsioonita ja orienteeruda on võimatu, kui Sinu peas ei valitse abstraktne kord. Sul pole võimalik midagi uurida, kui Sa ei suuda, kas päriselt füüsiliselt või siis vaimselt oma loomingulise kujutlusvõimega liikuda soovitud suunas. Ratast ei leiutatud niisama. Ja ratast ei arendata edasi niisama. Kujuta korraks ette, kui ebamugav on puidust ratastega karavaniga sõita. Keri veidi allapoole. Silma neid kalduvusi. Ja Sa saad aru, miks meil tänapäeval rekkajuhid isejuhitavate autodega roolis lõunauinakuid teha saavad. 

Alljärgnev on vaid ebaõnnestunud katse kalduvusi eraldada. Universaalsed inimlikud kalduvused on siis järgmised.

exploration : uurimine

orientation : orientatsioon

order : kord

movement : liikumine

communication : suhtlus

gregariousness : seltskondlikkus

imitation : jäljendamine

work : töö

precision : täpsus

self-control : enesevalitsemine

perfection : täiuslikkus

abstraction : abstraktsioon

repetition : kordamine

calculation : arvestamine

concentration : keskendumine

creative imagination : loominguline kujutlusvõime

curiosity : huvi

independence : iseseisvus

Kas Te ületate Londonis Oxfordi tänavalt alati korralikult nagu korralikud kodanikud ja liiklejad. Alati rohelise tulega. Ja alati õigest kohast. Küsis Cheryl. Ei. Kindlasti mitte. Vastasid Londonlased kui ühest suust. Cheryl aga jätkas. Selleks, et ületada teed valest kohast, on vaja väga-väga täpselt kalkuleerida, kas Sa jõuad üle tee või mitte. Kui kaugel on läänest tulev auto? Kui kaugel on idast tulev auto? Kas ma jõuan nende vahelt läbi? Kas ma pean jooksma? Muidugi ei tähenda see seda, et võtan taskust paberi ja pliiatsi ning arvutan välja autode kauguse ja kiiruse abil, kas mul on piisavalt aega, et üle tee jõuda. Ei kindlasti mitte seda. Kindlasti mitte. Me arvestame pidevalt. Konstantselt. Kogu aeg.

Või siis, kui proovid neelata ümmargust, pinksipallist suuremat India maiust, umbes nagu meie tuuletaskut, aga suuremat. Sinu lakkamatu arvutusmasin lihtsalt karjub Sulle, et Sinu suhu, kallis eurooplane, küll see maius ei mahu. Nii et ära parem üritagi.  

Või siis. Kalduvus liikuda.  Kuidas väikelaste kalduvust liikuda piiratakse igal võimalikult moel. Sind ümbritsevad trellid. Igal küljel on paar sentimeetrit vaba ruumi. Aga Sul pole võimalik end pöörata. Ainult pea kohal pole trelle. Aga lagi on valge. Ja igav. Üdini. Kas Sulle meeldiks sellises keskkonnas olla? Kujuta ette, et Sind aeg ajalt tõstetakse nende trellide vahelt veidi suuremasse puuri, kus Sa saad liikuda, aga mitte kaugemale, kui paar sammu siia poole ja paar sammu sinnapoole. Kas Sulle meeldiks see? Ja siis, kui Sinuga minnakse õue, siis Sind kinnitatakse ratastega tooli külge. Ja kõik see, mis Sind huvitab, mida Sa tahaksid puudutada ja katsuda. Kõik see möödub. Ja Sa ei saa midagi teha. Ainult karjuda. Aga just selline on ühe väikelapse elu, kes on hällis ja siis aiaga piiratud mängualal ja siis kärus. Kas selline on vabadus? Ilmselt mitte. Selline on pigem vangistus. Vangistus vabaduses.

Lõunapaus. Regan's park. Nii veidrad on need pargid keset linna. Justkui oled looduses, aga tegelikult ei ole. Justkui on rahu. Aga autod mühisevad pidavalt mööda. Justkui on vulisev vesi. Linnulaul. Muru. Ja puud. Ja taimed. Ja värske õhk. Aga ei ole. Vaatasin hetkeks pilvede liikumist. Ja mu kalduvus liikuda haaras ratta ja sõitis tagasi Maria Montessori Instituudi mõnusalt jahedasse konditsioneeriga keldrisse.

"That is why of working of God, to arrange matters so that even when one is being egoistical to the utmost, on is still being of service to the upkeeper of something else which exixt in its time, or prepares the conditions for something unknown, which is to follow."

"It is because in studying how men became predominant one discovers which are the tendencies that brought him to victory. As we have seen, tendencies do not change and human tendencies are hereditary. The child possesses them in potentially at birth, and makes use of them to built an individual suited to his time."

"It is logical that if one can discover both tendencies and sensitive periods and one is able to second them, he will have found a secure and permanent foundation on which to base education if education is viewed as a help to fulfill the optimum potential of the child."

"Whereas we never know what to do. Wa are the animals who are never satisfied. We never stop trying new ways in our own generation. And the dissatisfaction becomes more impelling as generations succeed one another."

"It means for a child, up to certain age, if something is habitually placed in a definite spot, he wants to find it there. Before the child has established orientation within himself, the place of the objects upon which he builts this orientation must remain consistently fixed. It is for the child, just as it would be for me, if I, having lived in the same house for twenty years, one day coming home for dinner, were to find my house was gone."

"The great whealth of Man is his dire poverty was something no other animal possessed, a reasoning intelligence which enabled him to make use of the abstractions he made."

""I want to be like You", seems to be the aspiration of the child. "Even if, in order to become like You, I must disfigure myself.""

Montessori, M (1956, 1957) The Human Tendencies and Montessori Education Netherlands: AMI

Kõik olulised laused on nüüd alla joonitud. Sulgesime selle õhukese raamatu. Ja lasime teleekraani kaudu meisse voolata Maria Montessorit tutvustaval filmil. 

Extraordinary Women: Maria Montessori

https://www.youtube.com/watch?v=1Kuv0766wz8

https://www.youtube.com/watch?v=TXqeTYHn0p4

Revolutsiooniline naine. Läbis meeste põlgusest pakatava ülikooli meditsiini erialal. Esimene naissoost doktor Itaalias. Ei läinud õpetajaks õppima. Ei läinud koduperenaiseks õppima. Vaid teda huvitas matemaatika ja füüsika ja inimeste lahkamine. Oli lektor. Omas arstikabinetti. Samal ajal õppis antropoloogiat ja phühholoogiat. Ning tõlkis Itardi ja Seguini. Feminist. Mario ema. Andis Mario ära. Ei abiellunud. Giuseppe Montesano murdis ta südame. Töötas alaarenenud lastega. Viis nad salaja riiklikule eksamile. Mõned alaarenenud lapsed said seal paremaid tulemusi, kui tavalised vaimselt terved lapsed. Siis Maria mõtles. Hmmm? Huvitav, mis saaks siis, kui ma prooviks seda meetodit tavaliste lastega. Mis siis küll juhtuks? 1907 avanes võimalus. San Lorenzo rajoonis. Roomas. Ja see oli meeletu edu. Edulugu. Inimesed tulid igalt poolt üle maailma seda hariduslikku imet imetlema. Nagu Jerusalemma. Nagu Mekat. Ei jätnud oma poega orvuks. Läks talle maale järgi. Mussolini. Alguses toetas. Hiljem tahtis inimestel ajusid pesta. Ja siis Montessori lahkus Itaaliast. Montessori Casa dei Bambinid hävitati. London. Maria kohtus Gandhiga. India. Koolitas Indias väga paljusid õpetajaid. Elanud üle mõlemad maailmasõjad. Hitler põletas Saksamaal Montessori raamatud ära. Reisis üle maailma ja jagas oma meetodit. Ärge vaadake mind. Saage aru millest ma räägin. Ütles ta. Enne surma ehitas Itaalias Mussolini lõhutud Casa dei Bambinid üles. On kirjutanud palju raamatuid. Suri Hollandis. Vot milline naine. Ilmselt valgustunu. 

(8)

 

DYT Type 4 young Maria Montessori

Maria Montessori (um 1880)

Clouds Shutterstock

Areng 0stni

17.07.2019

Kell on 5 hommikul ja ma villin oma kodus köögilaua peal limonaadi pudelitesse. Ingli Piss. Kleebin kavalalt muigavaid Rafaeli ingleid suurtele ja väikestele pudelitele. Täidan nad ebaküdoonia siirupiga. Gaseerin vee. Ja sulgen korgid. Miks? Selleks, et seda müüa. Selleks, et raha teenida. Selleks, et mitte sõltuda. Oma vanematest. Välja murda. Iseseisvuda. Isa on närvis. Ja peab mulle loengut, et see on ebaeetiline nimi, mis tema mainet kahjustab, kui tema tütar sellise mõttetusega tegeleb, ükski kristlane ei osta seda toodet, see solvab neid, mina maksan lõpuks veel selle jama kinni ka, Sa jääd miinusesse. Nõnda ta kurjal toonil, pooleldi karjudes mulle selgitas. Ratsionaalselt. Ma kuulasin teda. Ja sain aru. Aga ma ei saanud midagi teha. Ma lihtsalt pidin seda tegema. Pidin seda limonaadi villima. Kell 5 hommikul. 

Tuleb välja, seda limonaadi ei villinudki mina. Muidugi minu käed villisid seda limonaadi. Ja mu meel töötas välja selle idee. Arengustaadium oli lihtsalt selline. Ja isegi mööda lastud paar aastat. Sellest arengustaadiumi kõrghetkest. Ja kuna kool ei pakkunud sellist väljundit tol hetkel. Või siis, kui oleks pidanud. 12-18 vanuses oleks pidanud selliste asjadega tegelema. Lausub Maria Montessori hellal toonil. Aga pole hullu. Ma olin 19 siis. Ja püüdsin end vaid järgi aidata. Võib-olla isegi mitte nii lootusetult.

Maria, pärast pikaajalist laste jälgimist, jagas inimarengu 4 staadiumisse (4 planes of development). 

I STAADIUM

0-6

Toomas! Toomas! Tule siia. Meil on kiire. Mida Sa kohmitsed? Ole normaalne. Ma panen Sind ise riidesse. Kombekas on kui võluväel seljas. Aga Toomas nutab. Hüsteeriliselt. Karjub. Mida Sa karjud? Ole normaalne! Lähme! Kiiresti! Mida Sa jokutad! Tule juba. Sa ei saa ikka mitte millegagi hakkama.

II STAADIUM

6-12

Miks me siin väikses, madala laega saalis peame trenni tegema? Siin haiseb. Ja on tolmune. Siin pole õhku. Ja hallitab. Kas me ei saa tõesti kuskil mujal trenni teha? Miks me ei saa? Äkki me saame teise grupiga kohad ära vahetada? Kasvõi üheks päevaks. Ja siin pole üldse valgust. Siin ei saa mängida. Treener, kas me ei saaks midagi teha? Kas me ei saaks midagi teha? Lausuvad Mirtha, Fredi, Ian, Luka ja Kim justkui ühest suust.

 III STAADIUM

12-18

Vt uuesti limonaadi juttu.  

IV STAADIUM

18-24

Tallinna ülikool. Kell 10.15 hommikul. Astra maja. Hiina keele tund. Õpetaja küsib mu kallilt klassikaaslaselt juba kümnendat korda. Ütle palun see lause. Korda minu järel. Sa saad hakkama. Teeme koos. Ütle palun. Ja ta ei ütle mitte midagi. Ta on vait. Õrna piiksumist tuleb ta suust vaid. Ta ei suuda mitte midagi isegi öelda iseenda suutmatuse kohta. Ta ei saa iseendaga hakkama. Ta ei tea isegi, mida ta seal ülikoolis teeb. Hea soe koht ju. Ja vanemad ütlesid, et ma pean tulema. Ta ei saanud sõnagi suust. Vaatas ainult oma vihikusse. Ja siis hakkas nutma. Väike saamatuse pisar veeres ta näolapilt all. Kurb.

On tõsiasi, et need arengustaadiumid lähevad mööda. Ja kui arengustaadiumis pole lapsel võimalik olnud end täielikult ja igakülgselt arendada. Siis jääb areng vajaka ka igas järgnevas staadiumis.

Kohutav peavalu vaevab mind. Ei tea, kas see on sellest, et mu voodi kõrval on külmkapp. Või sellest, et pidin toppima omale need kõrvatopid kõrva, et vaigistada seda tänavamüra, et lõpuks ometi uinuda, pärast tuhandendat vähkrevat külje vahetust. Või sellest, et õhk on heitgaasidest nii nii nii paks. Et ma tahaks kohati karjuda. Et ärge sõitke autodega. Või istutage siia rohkem puid. Või sellest, et ma pole lihtsalt harjunud nii intentsiivse õppetööga. Või ma pole harjunud nii vähe oma päeva jooksul liikuma. Või ma pole harjunud nii palju oma päeva jooksul istuma. Lugema. Kirjutama. Kuulama. Mõtlema. Mõtisklema. Arutlema. Sünteesima. Tsiteerima. Alla joonima. Blogi pidama. Meenutama. Ei teagi nüüd. Igatahes mu pea tahab otsast ära valutada. 

Niisiis läksin lähimasse tänavapoodi mangomahla ostma. Et peavalu leevendada. Tänaval juhtun ühele mustanahalisele mehele sügavalt silma vaatama. Ja ta haakub mu külge. Ta ütleb. Ma näen Sind roosas kleidis. Vastan. Ma ei näe end roosas kleidis. Ta ütleb. Ma näed end Roosas kleidis. Vastan. Ma ei näe Sind roosas kleidis. Ta ütleb. Sa võid mind Jeesuseks kutsuda. Vastan. Selge. Siseneme väiksesesse poodi. Mangomahla seal ei ole. Loomulikult ei ole seal mangomahla. Võtan viinamarja mahla. Ta võtab ka viinamarja mahla. Ta ütleb. Ma olen Sinu nigga. Kassapidaja küsib, kas me maksame kokku. Vastan, et iga nigga maksab ise oma mahla eest.  Kust Sa nii sinised silmad ostsid? Vastan. Sealt nurga tagant poest ostsin. Seal müüakse igat värvi. Ta ütleb. Mul oli kunagi norra tüdruksõber. Mis Sinu nimi on? Vastan. Annemai. Ta püüab mu nime järgi öelda. Anheman. Anerma. Ei tule välja. Püüab mulle iga hinna eest silma vaadata. Kas Sa oled Skandinaaviast? Küsib. Ei, Eestist olen. Ja avan maja välisukse. Seisan trepil. Ta otsib taskust kähku telefoni ja küsib ehk ma saaks Su telefoni numbri. Vastan. Ei saa. Ja sulgen ukse. 

Korterisse jõudes avastan, et see oli hoopis mustsõstra mahl. Ja küsin endalt, kas ma ei võigi enam inimestele silma vaadata? Kartmata, et mõni mustanahaline mu külge ei kleepuks. Loodan, et ta kuni hommikuni mind all ukse juures ei oota.

(8)

 

 

Limonaad Ingli Piss, Annemai Mutso, 2016

Maria Montessori, Perugia, 1950

Raffaello Sanzio Raphael, Two Cherubs (detail of the Sistine Madonna), (c.1512 -1514), Oil on panel. 265 x 196 cm. Gemäldegalerie, Germany

Kärbsed recycling prügikasti kohal

18.07.2019

Laman oma korteri põrandal. Kõrvaklapid peas. Kuulan Für Alinat jälle. Sulgen silmad. Vaatan seespoolt oma silmalaugusid. Seda kutsutakse vist mediteerimiseks? Haprad noodid kõlamas vaikuses nii härdalt. Uxbridge tänavamüra õrnalt-õrnalt taustaks. Kärbsed lendlevad laes. Niimoodi nurgeliselt. Moodustades oma lennutrajektooriga kolmnurki ja rombe ja ruute ja ristkülikuid. Aeg-ajalt omavahel kohtudes. Paar millisekundit koos lenneldes. Ja siis jälle eraldudes. Üksteisest kaugele. Kiiresti. Ma ei saanudki aru mida nad tegid. Ilmselt paaritusid. 

Igastsen eestimaad. Seda vaikust. Ja avarust. Ja puhast õhku. Ja ma ei saa midagi teha. Mulle lihtsalt ei meeldi siin. Siin müra sees. Autode vahel, heitgaaside sees jalgrattaga sõita. Miks? Sest meile kõigile on antud imav, kõikehaarav meel. Nagu Montessori seda kutsub. Absorbent mind. Nagu käsn. Nagu see päris looduslik käsn on alla kuueaastase lapse meel. Imab kõik endasse. Koheselt. Küsimata. Valimata. Spontaanselt. Ja loob iseenda isiksuse. Tuginedes nähtule ja kuuldule ja tundule ja kogetule ja ümbritsevatele inimestele. Imades endasse nende kõnemaneeri ja liikumisharjumused ja kombed ja tavad. Salvestades kõik alateadvuse sügavatesse soppidesse. Järk-järgult luues iseenda teadvust. Järk-järgult kaotades kõikehaaravat meelt. 

Hommikul sadas vihma. Nii mõnus. Nii värskendav. Nii kodune tunne oli. Mõtlesingi millal siin Londonis sadama hakkab. Siin pidavat ju pidevalt sadama. Täna sain tunda neid kurikuulsaid ühendkuningriigi piisku oma nahal. Värske. Nagu ema oma kasvatatud esimene kurk. 

Lõunapaus. Viimane lonks mango-apelsinimahla. Pudelist. Mind on juba paar päeva vaevanud tõsiasi, et kuidas siin Londonis see jäätmekäitlus toimib. Vaadeldes oma ühikalaadse korteri kahte prügikasti. Ära järatud kanakoivad, plekkpudelite ja banaanikoortega olid kõik kuidagi segamini. Mulle jäi üpriski arusaamatuks kuidas see ikkagi käib. See jäätmekäitlus ma mõtlen.

Siin on asi tehtud lihtsaks. On kaks prügikasti. Taaskasutus ja muu prügi. Recycling prügikasti saab visata kõik puhtaks pestud pudelid, pakendid ja paberid. Muu prügi hulka läheb kile ja foolium ja kui pole ussikomposterit juhuslikult läheduses siis ka biojäätmed. Mis on iseenesest nii kurb? Mul alati voolab üks nähtamatu pisar mööda põske alla, kui pean olude sunnil nektariinikivi viskama segajäätmete hulka.

Nii lihtne on prügi sorteerida. Aga kohati tundub see nii mõtetu. Kui lõpptulemusena jõuavad ikkagi kõik jäätmed kuskile põletusahju. Või ookeani. Nii lihtne on mul või Sul tarbijana sorteerida. Nii lihtne oleks kõike seda siis tuhandendale ringile saata. Kui kõik oleks korrektselt sorteeritud. Ja me ei peaks sööma plastikut planktoniks pidanud kalu.

Lahendusi on palju. A. Kas me oleme inimkonnana üheks hekteks nii nurka surutud, et peame lihtsalt sõna otseses mõttes elu eest sorteerima? B. Või kehtestatakse riiklikult prügisorteerimise seadusega erinevad keelud, karistused ja rahalised trahvid prügi mitte sorteerimise eest. C. Või me kasvatame iga järgneva põlvkonna üles nõnda, et prügi sorteerimine on nende jaoks normaalusus kuubis. D. Alustame pakendivaba eluga, ostame toitu oma pakenditesse ja muud kaupa ainult pakendamata kujul. E. Töötleme välja biolagunevad loodussõbralikult pakendid, mida saab maha visata. Ala Cradle to Cradle lahendus. Kus parki maha visatud jäätisepaber laguneb homseks ära. Ja pakendisse peidetud seemnetest vohavad kahe nädala pärast moonid nii pikad nii pikad. D. Pakendite peale saaks samamoodi, nagu suitsupakkide peale on prinditud, printida koledad pildid. Et kui Sa ei sorteeri prügi, siis juhtub loodusega ja Sinuga nii ja nii.

Viskasin selle nektariinikivi prügikasti mille peal oli kirjas general. Ja valasin sisimas ühe suure krokodilli pisara. Ma ei saa ju orgaanilist prügi taskusse koguda ja siis lennuki check-in pagasiga Paasioja komposti hunnikusse transportida. Regan pargi siledaks pügatud muru peale ilusate skulptuuride kõrvale oleks ka justkui inetu seda vistata. Hyde parki veel. Pika heina sisse. Ma ei saa ju kaasas kanda pisikest ussikomposterit oma põuetaskus. Või saan?

(8)

 

Photo: © Nickelodeon Network/Courtesy Everett Collection

Source: The Inertia

Metsikud lapsed

Lõunalauas juhtusin vestlema Diane ja Candice'iga. Nende ülikoolis käimistest. Vastu tahtmist. Candice. Nigeeriast. Shokolaadikarva. Ilus naine. Suurte prillidega. Nii südamlik. Küsisin Candice käest, kuidas ta Montessoriga alustas. Ja ta vastas, et oma maja esimesel korrusel 7 aastat tagasi. Ja ta rääkis, kuidas ta on alati õpetajaks tahtnud saada. Alates kolmeaastaselt saadik. Ja praegu on tal oma Montessori kool. Aga vanemad ei lubanud tal õpetajaks õppima minna. Diane. Ameerikast. Kõhn. Nii entusiastlik inimene. Dianega oli sama lugu. Diana tahtis reisida. Aga ema kirjutas ise tema eest motivatsioonikirja ülikooli. Ja vanemad maksid tuhandeid ja tuhendeid dollareid. Ja Diana tahtis ära tulla, aga kuna vanemad olid juba nii palju maksnud, siis ei suutnud ta ära ka tulla. Ja nad mõlemad ei saanud ise valida. Vanemad valisid ise. Miks saavad inimesed alles 10 20 aastat hiljem ise valida? Kahju on. Sellest maha visatud ajast ja rahast. Ma mõtlen. Säratute silmade säratumaks muutmise nimel vaid. Kurb.

Muidugi särasid Diane ja Candice'i silmad nüüd siin. Montessori koolitusel. 

Cheryl jagas meiega lugu ühest oma klassivennast. Kes oli kõiges kõige parem ja mängis viiulit ja puha. Ja siis ühel päeval ei tulnud enam lihtsalt oma toast välja. Lihtsalt ei tulnud. Ja ei lõpetanud kooli. Ja pole siia maani oma toast välja tulnud. Ja ei saa ise oma eluga hakkama. Kuigi ta tahaks kooli lõpetada, siis ta ei vanemad ei luba. Ei, kui Sa lähed, siis Sa saad jälle vaimse trauma. Seda Sa ei taha ju. Kujutad ette, 50-aastane mees elab kodus oma vanematega ikka veel. Ja vanemad ei luba sellel mehel õppima minna. Kurb.

Vaatasime filmi metsikutest lastest. Mu kõrval istuv Kreeklanna pööras pea sügavale oma helesinise kampsuni sisse. 8-aastane Oksana. Haugub. Käib neijakäpukil. Ulub. Kui täiskuu on.  Vanemad olid tüdruku beebina majast välja hoovi koerte sekka visanud, kui nad said teada, et ta on tüdruk, mitte poiss. Ja nõnda kasvas tüdruk üles ilma inimliku hooleta. Toiduks koerte rinnapiim ja mööduvate inimeste toiduannid. Oksana ei õppinud mitte kunagi täielikult oma emakeelt ära. Baas tasemel küll. Sest tal polnud ema. Kurb.

Terve see film pani seest nõnda ebamugavalt võbelema. Nõnda, et kuidas see võimalik on. Kuidas on võimalik, et need lapsed on nõnda juhuse hooleks jäetud ja et need lapsed üldse ellu on jäänud. Ja hakkama saanud.

Esimene detailselt kirjeldatud juhtum viib meid tagasi 18. sajandisse. Aveyroni metsast leitud Viktor oli üles kasvanud täielikus eraldatuses. Metsas. Huntidega. Jean Marc Gaspard Itard proovis poissi tsiviliseerida. Ja rääkima õpetada. Rääkima Viktor kahjuks ei hakanud. Kirjutama ja lugema küll. Ja mõistma teiste inimeste tundeid. Aga mitte rääkima. Maria Montessori on Itardi hariduslikest pingutustest palju-palju inspiratsiooni ammutanud. 

Kuid need juhutmid ei ole unustuse hõlma vajunud. Genie. 13-aastane. Terve elu väikses toas rihma otsas hoitud laps Los Angelast. Erik. 4-aastane. Alkohoolikust ema. Kasvas üles koertega. Adopteeriti normaalsesse perre õnneks. Ja neid juhtumeid on veel ja veel. Ja need teevad südame alt kuidagi õõnsaks. Kuidagi tühjaks. Ja kuidagi kurvaks.

https://www.youtube.com/watch?v=cymZq1VblU0

Kui keele õppimise tundlik periood on möödas, siis pole võimalik keelt perfektselt ära õppida. Ja kui varajases lapsepõlves pole üldse inimhäält laps kuulda saanud, siis kui ta 13-aastasena, nagu Viktori loo puhul, esimest korda inimhäält kuuleb, siis ei suuda ta enam neid hääli järgi teha. Isegi kui ta väga tahaks.

Ärge toppige neid lutte laste suhu. Ütles Cheryl. Need on lihtsalt täishäälikud ja kaashäälikud, mis nende suust välja tulevad. Nad saavad keelest aru palju varem, kui nad rääkida oskavad. Väikelapsed ma mõtlen. Seepärast rääkige oma lapsega. Isegi kui temalt poolt tuleb vastu vaid lalalalmamamgagaga. Ta saab aru. Ja õpib. Manitses Cheryl. Rääkige oma lapsega. Normaalses keeles. Mitte mingisuguses pudikeeles. Kui laps ütleb nana ja mõtleb banaani. Siis öelge banaan. Muidu ta imab endasse vale sõna. Nana. Kui Sina kasutad temaga rääkides valesid sõnu.

(8)

Victor in a tree (Film 1970)| Courtesy of Pintrest

Mõnda pudelit ei saa lahti keerata

28/07/2019

Nädal aega jäi vahele. Kirjutasin tekste. Märkmeid. 1200 sõna iga teksti kohta. Ja siis ei jaksanud enam arvutiekraani vaadata.

Tendencies. Kalduvused.

Absorbent mind. Imav meel.

Planes of development. Arengufaasid.

Sensitive periods. Tundlikud perioodid.

Prepared environment.

Ettevalmistatud keskkond.

Montessori Directress.

Montessori juhendaja.

Songs and Poems. Laulud ja luuletused.

Stories. Lood.

Hyde park. Mees ulatab poisile tüki saia ja palub tal käe üles tõsta. Papagoi maandub poisi käele. Ehmatus. Üllatus. Oli poisi silmis. Ja mees istub maha, kaks kätt taeva poole, hoidmas saiatükke. Papagoid lendlemas tema ümber. Ma poleks iial arvanud, et leian keset Londonit Hyde pargist nõgeseid ja metsikuid vaarikaid.

Lõpuks ometi ostsin omale kõrvatropid. Poolteist nädalat kannatasin seda tänavamüra ja alt pubist karaoket mööda laulvaid inimhääli. Milline vaikus. Vaid kiirabi karjed kostavad hägusalt. Peaaegu oleks sisse maganud. Ei kuulnud oma äratuskella.

Milline kuumus. Siin oli peaaegu 37 kraadi. Suured bussid teevad paigaltvõtuga asfaldisse suuri auke. Higinired voolavad oimukohtadest alla. Järgmine päev higistasin ikka veel oma korteris. Korter oli selle kuumuse talletanud. Õues õnneks sadas juba vihma. Kui hea. Vihm.

“The preparation our method demands of the educator is that he should examine himself, and purge himself of his sins of tyranny, he must tear down that ancient complex of pride and anger that unconsciously encrust his heart; strip himself of pride and anger and become humble; this is first of all; then clothe himself in charity. These are the spiritual qualities he has to aquire.”

Montessori õpetaja erineb klassikalisest õpetajast. Täielikult. Seepärast ei kutsutagi Montessori õpetajat õpetajaks. Juhendaja. Ütleks eesti keeles. Directress. Director. Ei tea, kuidas kõige sobilikum tõlkida oleks. Ta järgneb, aitab last, olles ise tagaplaanil. Mitte otseselt aidates, vaid juhatades, näidates teeotsa kätte. Valmistades ette vaid end ja keskkonna. Ta ei ole autoriteetne, pigem aladlik. Ta ei suru oma tahtmist peale, pigem aitab lapsel end üles leida. Passiivne, mitte aktiivne. Ta on täielikult teadlik oma liigutustest, sest ta teab, et iga ta liigutus imetakse endasse. Ta saab lapsest aru. Ja iga käitumisprobleemi puhul püüab leida üles põhjust. Ta on justkui kaitseingel, kui laps keskendub ennastunustanult mõnda tööd tehes. Ta huvitub ümbritsevast maailmast. Ta on osa õppekeskkonnast, mida ta pidevalt korras hoiab ja mille igat materiali ta hingepõhjani tunneb.

“She must aquire a moral alertness which has not hitherto been demanded by any other system, and this is revealed in her tranquillity, patience, charity, and humility. Not words, but virtues, are her main qualifications.”

Kelgusõit

Küll on kena kelguga hangest alla lasta! 


:,: Oi, oi, kelguga hangest alla lasta!:,: 



Laial luhal säravad jää ja lumi vastu! 


:,: Oi, oi, säravad jää ja lumi vastu!:,:



Lumehelbed helgivad, puiel ehted uued! 


:,: Oi, oi, helgivad, puiel ehted uued!:,:



Kadakatel karjamaal seljas lumekuued! 


:,: Oi,oi, kadakatel seljas lumekuued!:,: 



Küll on kena kelguga hangest alla lasta! 


:,: Oi, oi, kelguga hangest alla lasta!:,:

Cheryl näitab meile ette, kuidas lapsele materiali ette näitamine käib. Nii rahulikult näitab ta ette iga liigutuse, mis pudeli avamiseks ja sulgemiseks vaja on. Aeg-ajal konstanteerides fakti - nüüd on pudel lahti. Nüüd on pudel kinni. Nii põnev oli tervet seda protsessi jälgida. Nii põnev.

Neljapäeva õhtul jõudsime liigutuste analüüsimise juurde. Pane kirja kõik liigutused, mis Sul on vaja teha, et võtta kandikult pudel, asetada see enda ette lauale, keerata lahti, keerata kinni ja siis asetada tagasi kandikule. Täitsa lõpp. Olin nende liigutuste analüüsimisega omaarust lõpetanud. Olles oma poolteist tundi nende kallal töödanud ja kutsusin Cheryli. Ta ütles, mina olen Sinu käed ja Sina oled minu aju.

Hakkasin lugema oma harilikuga kritseldatud märkmikust. Tõsta parem käsi üles ja liiguta see pudeli väikese pudeli juurde. Cheryl: kuidas käsi peab olema, kuhu peopesa näitab? Tundsin, kuidas ma ei suutnud enam ennast väljendada. Kiilusin kinni. Cheryl: Äkki lähed tood omale teisest toast kustukummi, et märkmeid parandada? Ei, pobisesin, kirjutan siia. Cheryl liigutas oma käe pudeli juurde, kuidagi ebamääraselt ja küsis, kas nii peavadki sõrmed olema. Ma ei tea, vastasin. Cheryl: mitte kunagi väikese pudeli juurde. Ja siis ma ei suutnud enam nuttu tagasi hoida. Need olid jälle need, ma ei saa mitte millegiga hakkama, pisarad. Ütlesin Cherylile, et ma ei suuda seda täna jätkata, suutmata talle isegi silma vaadata. Ja siis kihutasin nende kahekordsete punaste busside vahelt sealt koolist minema, pisarad tuules tilkumas.

Järgmine päev tegelesin sama probleemiga veel viis tundi. Palusin Cheryli käest vabandust. Ise ikkagi aru saamata, kus kohast need MA EI SAA HAKKAMA pisarad küll tulevad. Kuskilt sügavalt. Kuskilt lapsepõlvest ilmselt.

PUDELI AVAMINE JA SULGEMINE

Tõsta oma parem käsi umbes 10 cm kõrgusele laua kohale. Keera parema käe peopesa suunaga vasakule poole. Voldi väike ja nimeta sõrm peopessa. Siruta keskmine ja nimetissõrm välja. Liiguta oma parem käsi pikima pudeli suunas. Peata käsi umbes 5 cm kaugusel pudelist. Puuduta pudelikeha paremalt poolt nimetissõrme ja keskmise sõrmega. Puuduta pudelikeha pöidlaga vasakult poolt. Haara õrnalt pudeli kehast. Tõsta pudel 10 cm kõrgusele kandiku kohale. Liiguta oma pudelit hoidev parem käsi laua selle punkti kohale, kuhu soovid pudeli asetada. Aseta pudel vaikselt ja rahulikult laua peale. Laste nimetissõrm ja keskmine sõrm pudelist lahti. Laste pöial pudelist lahti. Liiguta oma parem käsi sülle puhkama.

WTF. Mida me teeme? Kujuta nüüd ette, et et pidime kirjeldama veel pudeli avamist ja sulgemist ka. Kui palju väikeseid liigutusi. Ilmselt teeme seda, et oma liigutustest täielikult teadlikuks saada. Ja mõista, kui keerulised on tegelikult meie igapäeva elu liigutused. Pudeli avamine oli lihtsalt ettevalmistav harjutus. Palju keerulisemateks liigutusteks ettevalmistav harjutus. Oodake, kuni te laua pesemiseni jõuate, oli Candice Hispaaniast sama kursust läbiv poissõber teda hoiatanud.

Lõpetasime selle reede õhtu lugude rääkimisega. Milline kergendus. Handa üllatus üllatas meidki. Ja kergendas meie liigutuste analüüsimisest kergelt hulluvaid meeli.

Handa's Surpise Eileen Browne https://www.youtube.com/watch?v=7bcdzh31As4

"Seal, kus elavad metsakollid" Maurice Sendak https://www.youtube.com/watch?v=3FsBaRYRPnU

Ei teagi nüüd, kas minu ühte lapsepõlve lemmikraamatut üldse tohib Montessori klassiruumis lastele lugeda? Nt "Sepapoisid" pole lubatud Montessori klassiruumis, vähemalt nende sõnadega, mis kõigile eestlastele tuntud on. Sest need ei vasta reaalsusele. Keegi ei tee tööd päevad ja ööd. Kes küll mõtles sõnad eestikeelseltele sepapoistele, kui kõikides teistes keeltes on hoopis teine sisu?

 

Sepapoisid, sepapoisid,


teevad tööd, teevad tööd,


taovad tulist rauda, taovad tulist rauda,


päeval, ööl; päeval, ööl.

Дядя Яков, Дядя Яков,


Что ты спишь? Что ты спишь?


Колокол ударил, Колокол ударил,


Дин-дон-дон, Дин-дон-дон.

Are you sleeping?

Are you sleeping?


Brother John, Brother John,


Morning bells are ringing, Morning bells are ringing.


Ding, dang, dong, Ding, dang, dong.

Jaakko kulta, Jaakko kulta,


Herää jo, Herää jo.


Kellojasi soita, Kellojasi soita.


Pium paum poum, Pium paum poum

Broder Jakob, Broder Jakob,


Sover du? Sover du?


Hör du inte klockan?

Hör du inte klockan?


Ding, ding, dong, Ding, ding, dong

 

Näed ja jälle hakkasid karaoket laulma. Seal all pubis ma mõtlen. 

 

 

 

 

 

 

Juhan Raudsepp, postkaart

"Handa's Surprise" Eileen Browne

The Askew Pub (pubi, mille kohal ma elan)

Nõgesed Hyde pargis

"Where the wild things are" Maurice Sendak

Play-Fight Camp, kus ma sel aastal osaleda ei saa

Väga zen oli

6/8/2019

Põmm. Sõitsin mingisugusest august läbi. Jalgrattaga. Kumm oleks nagu tühi. Ratas ei lähe edasi. Põikasin Reymari kirjatarvete poest läbi. Valisin endale joonelise märkmiku välja, läksin kassase ja sisestasin kaardi kaardimakse terminali. Ja sisestasin pin-koodi valesti. Ja teine kord veel. Kolmas kord mõtlesin tükk aega järele. Mu lihasmälu oli PIN-koodi täielikult unustanud. (Ilmselt oli see sellest suurest liigutuste analüüsimisest.) Ja ei suutnud uskuda, et olin unustanud. Sisestasin kolmandat korda ka valesti. Ja enam ei saanudki sisestada. Hakkasin naerma. Kaart oli lukus.

Nagu ma hakkasin naerma ka siis, kui lipsu sidudes sain aru, et olen elu aeg valet pidi lipsu sidunud. Nõnda, et paela ripuvad ülespoole. Ja kui ma praegu selle peale mõtlen, siis see peabki nii olema. Et paelad ripuvad ülespoole. Tossu paelu sidudes peavadki paelad üles poole rippuma, sest siis nad ripuvadki tegelikut ju alla poole. Aga nädal aega tagasi arvasin, et ma olen elu aeg valesti seda lipsu sidunud. Niimoodi keeruliselt. Igatahes analüüsisin jälle ühe tööpäeva jagu seda paelte sidumist. Lipsu sidumist. See on nii keeruline. Umbes 1/3 sellest püüdsin elimineerida iseenda ülearuseid liigutusi. Proovisin välja selgitada, kuidas see lipsu sidumine käib. Et see lips ilus välja näeks. Selline esteetiline. Umbes nädal aega tagasi oli see.

Ja täna. Kell 16.41 ütles Cheryl, et kas on veel üks vabatahtlik, kes oleks valmis riideraame presenteerima. Kuulsin ainult vabatahtlik. Ja kuna mul on kombeks väsimust aktiivsusega peletada, siis tõusin ilma midagi mõtlemata püsti. Kärmelt, valmis tegutsema. Minu kõrvust oli vaid mööda läinud fakt, et ette on kanda vaja üks riideraam. Korraks ehmusin, kui Cheryl küsis, millist raami Sa ette näidata tahad. Lipsu sidumist. Vastasin. Küsisin Kim käest, kas ta tahaks minu laps olla. (Harjutame materialide presenteerimist nii, et keegi alati mängib head last.) Kim oli nõus. Ja tõi raami kohale. Käte värisedes sidusin seda lipsu. Kogu 19 aastat ununes. Kogu 8 tundi analüüsimist haihtus. Kõigi ees. Esimest korda terviklikult. Esimest korda nii, et mu kõrval oli “laps”. Käed värisesid. Lips, mida sidusin, värises. Nagu esimest korda seoks lipsu. Nagu 6:6 otsustava seti tie-breakis. Ometigi unustasin end ja Kimi ja kõik teised 14 inimest, kes seda protsessi pealt vaatasid. Ja sidusin. Kohati hetkes. Väga zen oli. Sidusin, ma ei tea, kui kaua. Ja aega nagu polekski olnud. Vaid mu näpud ja need kaks paela, millest pidi saama lips. Ja saigi. Viis korda lausa.

Sellest meetodist hõngub spirituaalsust. Millalgi eelmine nädal kõndisime joonel. Walking on the Line. Joone peal kõndimine. Ja miski, mis oli mulle alati tundunud, kui lihtsalt üks tavaline joone peal kõndimine, sai hoopis sügavama tähenduse. See joone peal kõndimine on kui iga teine liikuv meditatsioon. Sisemine. Keharaskuse ülekanne. Raskuskeskme tunnetamine. Rahulik. Lõputu. Teadlikkus oma kehast. Mindfulness. Ma poleks iial uskunud, et selline lihtne harjutus võib nii sügavale minna. Ja nii me siis kõndisime joone peal oma grupiga, oma kaks ja pool tundi, kord korv peas, siis jälle veeklaas käes. Siis jälle kelluke või küünal või lipp. Tasakaal. Lapsed armastavad äärekividel kõndida. Võib-olla armastad Sinagi ikka veel. Äärekividel kõndida ma mõtlen. Ja selle pärast ongi igas Montessori klassiruumis maha joonistatud üks ellipsi kujuline kahesentimeetri laiune joon. Et tasakaalus olla. Et seda rafineerida. Seda tasakaalus olemise oskust. Täiuslikkuseni.

Kui ma õigesti mäletan, siis samal päeval läksime selle alla kuueaastaste kätte saadavaks tehtud spirituaalusega veelgi sügavamale. Rahulikku merd kujutav pilt pöörati ümber. Silence - oli kirjutatud selle pildiraami tagaküljele. Mis on vaikus? Pidasin kunagi kõne sellest gümnaasiumis, vabariigi aastapäeval. Olin 3 minutit vait. Ja siis rääkisin vaikusest 2 minutit. Kuidas vaikus on eesti loodusvara ja nii. Oleks pidanud selle 2 minutit ka vait olema. Ja siis üks jutukas õpetaja tuli ja ütles mulle, et see vaikus oleks võinud ikka lühem olla. Ja mina vastasin, et see vaikus oleks võinud ikka pikkem olla. Ja pärast seda me pole enam kunagi omavahel rääkinud. Igatahes. Vaikus on siis, kui ühtegi liigutust ei ole. Sest liikumine põhjustab müra. Ainult liikumatuses saab vaikus olla. Ainult liikumatuna. Niisiis oligi meie ülesanne olla liikumatuna. Et oleks vaikus. Kontroll iseenda üle. Sügeleb väikese varba alt. Tahaks neelata. Seljal on valus. Ei saa. Sest me mängime Vaikuse mängu. Ja selles piiratuses on mingisugune vabadus. Leidsin ennast vaatamas oma silmalauge seestpoolt. Selline meditatsioonisurin jooksmas üle keha üles ja alla. Ravides ebakõlasid. Sirgendades rühti. Väljapääs liikumisest on hoopis sissepääs hetke. Tuleb välja. Haudvaikus. Juba ei tea kui kaua. Siis Cheryl sosistas Candice. Kuulsin samme. Cheryl karjus sosistades uuesti Candice. Kuulsin samme. Kim. Camilla. Lilia. Annemai. Ma polnud kindel, kas kuulsin õigesti. ANNEMAI. Karjus Cheryl uuesti sosistades. Ajoke. Cansu. Aijan. Kuni kõik olid teises toas. Ja Vaikuse mäng sai läbi.

Rattapood. Rehv täitub taas õhuga. Ei olnudki katki. Otsustasin sadula ära vahetada. Tuli välja, et tagarehv laperdas. Rumeenlane tõstis ratta raami peale. Ta lõikas täitsa kogemata ühe kodara läbi. Pidin metrooga kooli sõitma. Kui klaustrofoobiline. Kõnnid sügavale maa alla, lõpututest treppidest alla. Tehisvalgusega, umbsesse, lämbesse, kitsasse maaalusesse käiku, kus kihutavad rongid. Ja kerjused kerjavad, peopesad väljasirutatuna enda ees. Õhus hõngub terrorismiohtu. Mis siis saab, kui keegi lasebki selle metroo õhku. Pimedus, sügaval maa all, õhku pole, paanika. Mulle ikka üldse ei meeldi metrooga sõita. Selles on midagi õõvastavat. Midagi abitut. Shepherd’s Push. Holland Park. Notting Hill Gate. Queensway. Lancaster Cate. Marble Arch. Bond Street. Ja lõpuks ometi Oxford Cyrcus. Tunglevad inimesed. Väljapääsu suunas. Paremal justkui nukkudena reas inimesed, kes lasevad ekskavaatoril end üles vedada. Kõnnin vasakul, justkui joostes liigun üles. Juba paistabki valgus. Ja olengi väljas, sellest klaustrofoobilisest august, mida kutsutakse metrooks.

Teist päeva järjest lähen sinna Reymari kirjatarvete poodi. Sammun sama märkmiku juurde. Ja asun maksma. Sisestan kaardi makseterminali ja vajutan klahvidele. Seekord ei sisesta PIN-koodi valesti, sest vaatasin internetipangast koodi järgi. Kuid makse ebaõnnestus. Helistasin panka. Nad ütlesid, et pean minema SEB panga automaadi juurde, et PIN-kood uuesti avada. Võib-olla piisab ka kui ükskõik millises pangaautomaadis PIN-kood õigesti sisestada. Piisaski. Vedas.

Graatsia ja viisakusõpetus. Kuidas asetada tool maha nii, et mitte midagi kuulda ei ole. Kuidas tassida laudu. Või tutvustada end. Või öelda ei. Mida ma siiamaani väga hästi ei valda. Seda ei ütlemist ma mõtlen. Juba kolmeaastasele on võimalik ette näidata, ei öelda, kuidas viisakas ja graatsiline olla. Minu mõte läks loomulikult kohe tennisekonteksti rändama. Kuidas küsida kellegi käest, kas ta tahaks Sinuga mängida; kuidas loosida, kes alustab; kuidas anda servimisõigus ära; mis teha siis, kui on vaidlus; kuidas omavahel pärast mängu kätt suruda; kuidas kohtunikuga kätt suruda; kuidas reketit pingi najale või maha asetada; kuhu panna oma kott väljakule tulles jne jne jne. Nii palju kirjutamata reegleid. Nõnda saab õpetada neid kirjutamata reegleid. Vaikuses.

Melissa tahtis teada, kas tema nimi öeldi eile vaikuse mängu ajal esimesena. Juba teist päeva vaevas see küsimus teda. Cheryl olevat talle vastanud, et kui Sa kuulsid oma nime, siis ma ütlesin Sinu nime. Niimoodi pedagoogiliselt korrektselt. Aga miskipärast see vastus ei rahuldanud Melissat. Ta tahtis teada tõde. Ei, ta ei öelnud Sinu nime. Ütlesin, kui ta jälle avaldas tungivat soovi teada. Ta ütles Candice. Mitte Melissa. Ma tahtsin nii hirmsasti sellest liikumatusest lihtsalt pääseda, seepärast vist kuulsingi oma nime. Ütles Melissa.

Jõudsime tunnetuseni. Sensorial material. Roosa torn. Pruunid trepid. Punased pulgad. Silindrid. Värvid. Kujundid. Aga sellest juba järgmine kord.

Ja ratta sain ka parandusest kätte. Ning kolmanda korraga ka märkmiku ostetud. Laupäeval ei suutnud mitte midagi õppida. Vaatasin hoopis "Vallatud kurvid" ära. Ja dokumentaalfilmi Jaapani kunstnikust Hokusaist. 

“If heaven gives me ten more years, or an extension of even five years, I shall surely become a true artist.”

 

The Great Wave off Kanagawa, Katsushika Hokusai

Bow Dressing Frame

Joone peal kõndimine

Vallatud kurvid, Vaike ja Heino